Labakute eri

Sügise poole alustasin randmesoojendajate kudumisega ja ei saanud kuidagi pidama. Tundub, et nüüd on labakute kord käes.

Eelmises postituses näidatud seest narmastega labakud on valmis ja homme sab uus omanik oma sõrmed juba soojadesse kinnastesse torgata.

Jõulude ajal külas käies selgus, et aastaid tagasi ämmale kootud heide-lõnga segused kindad ei ole suurele lumelükkamisele vastu pidanud. Ta arvas küll, et ehk saaks veel kuidagi nõeluda, et väga head soojad kindad pidid olema ... aga ühel kindal oli terve peopesa üks uur auk, teisel oli veidi väiksem auk peopesas ja pöidlas ka veel...

Üldiselt ma olen sokkide ja kinnaste nõelumise poolt. Kuidagi imelik on käsitsi kootud villaseid sokke minema visata ainult selle pärast, et talla all on väike auk. Kunagi lugesin kuskilt lehest Anu Rauaga tehtud intervjuud, kus ta matnises inimesi käsitööd ja hingega tehtud asju ikka rohkem hoidma ja tõi selle näiteks just villaste kinnaste nõelumise. Kuna kinnaste valmistamiseks on kulunud nii palju tööd ja aega - alustades lammaste kasvatamise ja niitmisega, villa pesemise ja ketramisega ja lõpetades siis käsitsi kudumisega - siis oleks väga rumal see töö ja vaev ühe väikse augu pärast minema visata. Kui külla lapitud kinniastega ei lähe, siis kodus töö tegemiseks on sobivad need väga hästi. Ja lii illustratsiooniks oli pilt tema enda väga palju parandatud sõrmikutest. See on mul siiani meelde jäänud.

Mul endal olid kunagi gümnaasiumi ajal ühed vanaema kootud valgest maavillasest sõrmikud. Esialgu ma käisin nendega ilmselt koolis, aga kuna need määrdusid ruttu ja oli vaja tihti pesta, siis vasti olid need üsna ära viltinud. See tähendas aga seda, et need olid ka väga soojad ja ei läinud lumega eriti niiskeks ka. Ja siis ma hakkasin nendega suusatamas käima. Suure suusatamisega kulutasid suusakepid ühtelugu pöidlatele augud sisse ja mina muudkui nõelusin neid auke. Sest need olid lihtsalt nii head kindad.
Ühesõnaga, kuigi ma pooldan kinnaste nõelumist, otsustasin siiski sel korral ämmale hoopis uued kindad kududa. Mul oli kodus mingist varasemast ajast alles pruuni heiet ja lüngaks võtsin väikse sünteetikasisaldusega Novita Nalle Colori, et kindad ikka lumelabidat kannataks.
Selliste kinnaste kudumine edeneb üsna jõudsalt, kudumisel kasutasin 3,5 vardaid. Kui eelmisel korral heidega kindaid kudusin, siis kudusin endale ka ühe paari. Siis oli mul veidi jämedam halikirju heie ja peenike maavillane lõng. Hästi mõnusad pehmed olid. Ja kandes viltis seestpoolt heide natuke ära, nii et hästi soojad olid ka. Aga kahjuks suutsin ma enda kindad kuskile ära kaotada.

Eelmises postituses tahtisn jõulude teemas nõidata ka ühte volditud tähekest, aga unustasin. Niisiis, parem hilja kui mitte kunagi. Kingipaki paelast volditud ruumiline tähke, mis praegu meie jõulukuusel ripub. Varem olen teinud selliseid ka peenemast paelast ja kingipakkide kaunistamiseks kasutanud.