Minu teine käitööoksjon

Kuna lähenemas on emadepäev, siis minu poolt oksjonile üks helmestest kelakee, mis sobiks suurepärselt emale kinkimiseks. Kaelakee on beežides-pruunides-rohekates toonides, lihtne aga ilus.

Kaelakee ise on tikitud Tšehhi seemnehelmestest Illusion Cord helmeniidiga (ei ole heegeldatud pärliuss) ja ripatsiks on samuti seemnehelmestest tikitud peyote tehnikas ruut, keskel üks lihvitud klaashelmes. Ripatsi saab kaelakee küljest ära võtta ja ainult triibulist kaelakeed kanda. Kaelakee pikkus koos kinnitusega on 49 cm, ripats on ca 4 x 4 cm ruut.

Kinnituseks karabiinhaak.

Hilinenud lihavõttepühad

Nii nagu viimasel ajal kopib olema, jõuavad pildid ja jutt siia blogisse ikka paraja viiteajaga. Nii ka sel koral. Aga ma lihtslalt ei saa seda postitust tegemata jätta, sest olen ise oma saavutusega väga rahul. Jutt on nimelt minu selle aasta lihavõttepashast. Retseptina kasutasin sarja 100 rooga Magustoitude raamatust Tsaari pasha retsepti. Originaaliga võrreldes vähendasin oluliselt suhkru kogust (ja oli ikkagi piisavalt magus) ja rosinaid-mandleid ei kaalunud, lisasin lihtsalt tunde järgi.

250g võid

1 kg kohupiima (mina kasutasin Nõmmiku talu täispiimast tehtud kohupiima)

5 muna

2,5 dl suhkrut

4 dl hapukoort

2 tl vanilliinsuhkrut

mandleid, rosinaid, ananassi- ja papaiatükke

Sulata potis või. Lisa kohupiim, hapukoor ja lahtiklopitud munad. Kuumuta segu keemiseni kogu aeg põhjast segades. Võta pott tulelt, lisa suhkur, vaniljesuhkur, hakitud mandlid ja rosinad. Sega, kuni suhkur on sulanud. Vala pashavormi või marliga kaetud sõelale ja jäta vähemalt üheks ööks külmkappi nõrguma, veel parem ööpäevaks. Vala vormist välja ja kaunista.
Kuna me käisime külas nii minu kui ka mehe kodus, siis tegin kaks pashat. Ühe tegin sõela sisse ja teise jaoks ostsin laiema savipoti. Raamatud ikka soovitavad, et võib ka savipotis nõrutada. Ja asi täitsa toimis. Esialgu tundus küll, et ei ole piisavalt tahenenud, aga taldrikule kallates ja süües oli just mõnus, mitte liiga kuiv. Ja kaunistamiseks valmistasin martsipanist lillekesi.

Nami-Namist lugesin, et Nõmme turul on üks putka, Apetit on peale kirjutatud, kus müüakse värvilist martsipani ja muud head-paremat. Järgmisel korral turule minnes otsisin putka üles ja nii oligi. Lisaks martispanile müüvad nad veel šokolaadinööpe, nougatimassi, marineeritud küüslauke ja veel erinevaid asju. Nad müüvad Odense martsipani. Kohe eraldi figuuride vormimiseks (hästi tiheda ja peene tekstuuriga, ei kleepu eriti) ja kommide valmistamise martsipani (teralisem ja pehmem, väga hea maitsega). Odense firma koduleht on ka võrratu, seal on nii palju huvitavaid ideid...
Ja mina meisterdasin sellest martsipanist siis sellised lilled. Nende tegemise juhendi leidsin vist Youtubist, täpselt enam ei mäleta. Väga lihtsad teha ja minu enda arvates väga armsad.

Ja ükskord varem küpsetasin biscottisid. See oli nüüd juba teine katsetus ühe ja sama retsepti järgi. Õnnestusid väga hästi ka esimesel korral. Retsept Perenaise lehelt.

5-7 dl jahu

2 tl küpsetuspulbrit

näputäis soola

4 spl võid

2,5 dl suhkrut

3 muna

2 tl vanillsuhkrut

(120g pistaatsiapähkleid -kodus ei olnud) kasutasin mandleid

120g kuivatatud jõhvikaid (1 apelsini riivitud koor) mina kasutasin looduspoest ostetud apelsiniõli
Ja maitseks lisasin veel kardemoni ja ingverimahla

Sega jahu küpsetuspulbri, soola ja vanillsuhkruga. Vahusta või suhkruga pehmeks kreemiks, lisa ükshaaval vahustamist jätkates munad. Lisa riivitud apelsinikoor, jahusegu ja pähklid, jõhvikad. Jahu peaks olema nii palju, et tainast saaks pätsiks vormida. Jaga tainaks kaheks pätsiks, vormi kaks pikliku-kujuga pätsikest, pane ahjuplaadile (jäta pätsikeste vahele ka piisavalt ruumi, sest need kerkivad küpsetamisel) ja küpseta 190-kraadises ahjus u. 25 min. Kontrolli küpsust puutikuga. Võta ahjust välja ja lase u. 20 min jahtuda. Alanda ahjukuumust 150-kraadile. Jahtuda, seejärel lõika terava noaga u. 2 cm paksused viilud. Aseta ahjuplaadile ja küpseta veel umbes 15-25 min.

Väga mõnusad, krõbedad ja maitsekad krõbuskid (küpsis on nende kohta natuke imelik öelda). Mulle nii meeldib, kuidas pätikesele küpsedes pragu sisse kerkib. Kuna neid peab küpsetamise vahepeal jahutama, siis mina olen sättinud nii, et selleks ajaks olen õhtusöögi ahju küpsema pannud. Ja kui jahtumisaeg venibki pikemaks kui soovitatud 20 minutit ei juhtu mitte midagi.

Lapitekk Aasta Emale

Osalen sel aastal esimest korda sellises toredas koostegemises. Minu ruutude lõngaks on lumivalge JIL, koodiga 4501. Nagu foorumis ka arutati ei ole see küll päris lumivalge, aga nende nö. naturaalvalge oli ikka tiba tumedamat tooni ja värvikood klapib, seega peaks sobima.

Ja minu panus on siis järgmine:

Kudusin mõlemad lapid nr 3 vardaga. Esimesel kasutasin "Haapsalu sall´i" raamatust vesiroosikirja (lk 165). See on huvitav, et kui ma kunagi alguses raamatut lehitsesin, ei jäänud see muster mulle üldse silma. Lemmikuteks olid hoopis teised. Aga kui ma tekilappe kuduma hakkasin ja mõtlesin, et võiks ju mingi haapsalu salli mustri võtta (see ju praegu nii kuum teema), siis jäi see kiri kohe silma. Selline ilus, natuke lilleline, just emale sobiv. Mina kudusin küll selle mustri motiividest ühe rombi, sest rohkem mustrikord ei mahtunud. Ise olen sellise variandiga väga rahul.

Teise lapi muster on L. Stanfield´i ja M. Griffiths´i "Kudumise entsüklopeediast" küünlaleegi muster (lk 90). Seda mustrit ei ole ma varem kudunud, põhimõtteliselt sarnaneb see aga erinevate lehekirjadega. Ka see muster tundus just nime poolest õige, sest eks üks õige ema ju ole kodusoojuse hoidja. Ja muster ise on ka kena ja väga lihtne kududa.

Ja ühed veidi varem valminud sokid. Nimelt leidsin, et nii nagu mul oli mõni aeg tagasi puudu villastest kinnastest, nii oli ka suur puudus korralikest villastest sokkidest. Sokke meeldib mulle kududa just maavillastest lõngadest, siis jäävad need sellised tugevamad ja on ikka kohe tunda, et villased sokid jalga tõmbad (mõnele ei meeldi see villase karedus samas üldse). Võtsin siis oma lõngakoti ette ja kuna ma päris ühevärvilisi teha ei viitsinud, siis korjasin kokku kõikvõimalikud väiksemad ja suuremad kerad ja valmis said sellised rõõmsalt värvilised sokid. Sääreosa sooniku tegin ekstra pikema, et oleks hea ka talvesaabaste sisse jalga panna.

Palju pilte juba varem valminud asjadest

Sel korral on väga palju pilte. Ükskord varem oli juba juttu, et käin koolimajas keraamikaringis, Paari asja olin varem pildistanud, aga suurem osa oli ikka pildistamata, sest nii pime on kogu aeg ja välguga glasuuritud asju pildistades jäid kõik liiga läikivad. Nüüd on juba veidi valgem ja mõnel päeval ka päike väljas. Niisiis võtsin suurema pildistamise ette.

Lihtsad küünlaalused - väiksema muster on niplispitsimotiiviga vajutatud, piklikul alusel on muster heegelmotiiviga tehtud. Glasuuriks on TerraColori moonipunane madalkuumuse glasuur.

Üks veidi vana-aegse väljanägemisega kauss. Eesmärgiks oli rikkalikult kaunistatud jalaga kauss. See kauss on seest värvitud Arsi kõrgkuumus-oliivirohelise glasuuriga, väljast vaskoksiidi ja läbipaistva glasuuriga.

Päris alguses täiesti omapead tehtud kaanega purk. Kaan jäi veidi lapik, päris hästi peale ei istu, aga pole hullu. Isee selliseid "lisandeid" teha sain ühest Etsy keraamikapoest (mida ma kahjuks hetkel üles ei leia).

Ja küünlajalg - esmalt rullitud savile pitsiga muster peale rullitud, siis vormitud, väikse piparkoogivormiga avad sisse lõigatud ja siis kaunistused lisatud. Küünla saab ülevalt "sisse visata". Värvitud vaskoksiidiga ja erinevate glasuuridega - nö. nöör, lehed ja marjad.

Ja jällegi üks pitsiga kaunistatud kauss. Seest jällegi moonipunane glasuur, väljast vaskoksiidiga.

Ja nüüd viimaseid töid. Nüüd siis õpetaja juhendamisel "korralikult" tehtud hästi istuva kaanega nõu - võib kasutada suhkrutopsina, mina kallasin hetkel sinna mee sisse.

Ja kaks pisikest kannu. Roheline on mõeldud pisikeseks vaasiks, et kevadlilli sisse panna. Lilled sellel vaasil on vajutatud moonikupra otsaga ja värvitud on TerraColori antiikrohelise madalkuumusglasuuriga. Ise jäin selle kannukesega väga rahule. Tuli täpselt selline nagu mõeldud.

Ja teine kann on koorekannuks. Muster jälle pitsiga (no meeldivad need pitsimustrid kohe nii väga) ja värvitud väljast vaskoksiidiga. Sisse kallasin TerraColori madalkuumuse maikellukesevalget glasuuri. Kannu serva on valge glasuuri ja vaskoksiidi segunemisest tekkinud mõnus sinakas viirg.

See taldrik on õele soolaleivakingituseks. Glasuuriks on Arsi kõrgkuumuse kollane kristallglasuur, mille põhi on väga ilus tumesinise ja lillaga, pildil see nii hästi välja ei tulnud.

Aga hetkel on pooleli kallile abikaasale vesti kudumine. Kunagi aastaid tagasi kudusin talle ühe vesti, ka palmikutega. Aga sai veidike lai ja kuna võtsin kaks villast lõnga korraga (üks lõng oli veidi liiga peenike), siis sai üsna paks ja isegi liiga soe vest. Ammu juba oli plaanis talle uus kududa ja nüüd siis jõudsin nii kaugele. Lõngaks ostsin Karnaluksist Lane Cervinia Nevada. Vest tuleb jälle palmijutega. Hetkel on valmis umbes pool esitükist. Loodetavasti valmib vest üsna pea.

Uuemaid ja vanemaid kudumisi

Detsembris kudusin lapsele puuvillase pitsilise kleidi. Kudusin ringvarrastega, seljal on nööbid. Varrukad kudusin kuni kaenlaauguni eraldi, kahel vardal ja siis edasi kohe kehaosaga kokku. Varrukate külgekudumisel kahandasin esialgu laugelt varrukaosa ja kui olin õlajppnele jõudnud, siis igal real kehaosa (nagu sokikanda kahandades). Aluskleit on õmmeldud, ilma varrukateta.
Ise olen kleidiga väga rahul. Ega mul mingit mustrit või lõiget ees ei olnud, aga valmis kleit sai selline nagu ma ette kujutasin. Lõnga jäi veel ülegi, nii et lapse kasvades saab varrukatele ja seelikuosale pikenduseks satsi külge kududa.

Ja midagi ka endale...

Kui ilmad külmemaks läksid, siis avastasin, et mul ei olegi eriti villaseid labakuid. On ühed vanaema kootud seest aasalised, hästi soojad, aga parajalt suured ka. Ja kui ma nägin Drex´i blogis ilusaid kirjatud labakuid ja imeilusaid kindakirja mustreid, oli kindel siht silme ees - tuleb kindaid kuduma hakata. Eelmisel esmaspäeval ostsin Liann´ist lõnga JIL - 100 % villa, üks on sinakashallikas ja teine siis kirju. Vardad nr 2, et kindad ikka parajalt tihedad saaksid. Ja reede õhtul kudusin kinnastele pöidlad. Ammu ei olnud kirjatud koes kudunud ja veidi pelgasin lõngajookse, et äkki vean kindad vorbiliseks või venivad osad silmad väga pikaks. Aga ei olnud hullu. Väga mõnus kudumine ja tulemusega on väga rahul.

Uuel aastal eelmise aasta tegemistest

Nüüd on küll väga pikk vahe jäänud. Aga seda ainult postitamistest. Näpud on sel ajal ainult tööd teinud...
Mulle väga meeldivad peyote-tehnikas tehtud käekeed ja ripatsid-kõrvarõngad. Olen neid mitmetes Flickri ja Picasa albumites imetlenud. Kui leidsin, et Silverpoint Miyuki Delica helmeid müüb, tellisin kohe endale ka ja asusin pusima. Minu esimene katsetus - netist leitud mustriga, kasutasin Miyuki Delica 8/0 black ja white opal hemleid. Niidiks Illusion Cord. Kuna helmed on suured, siis edenes põimimine väga jõudsalt.

Ja ülejääkidest kaks kolmnurkset ripatsit. Need on tehtud ilma mustrita, lihtsalt, kuidas tuli. Esialgu on need nahkpaela küljes, see vist sobibki kõige paremini.

Ja siis üks lihvitud helmestest ripats, millist ma olin juba varem näinud ja katsetanud, aga nüüd leidsin ka skeemi. Originaal oli ümmargustest pärlitest, mida mul ei olnud. Ja sobisid lihvitud klaaspärlid ka väga hästi. Päris lõpilukt see kaelakee veel valmis ei ole, kinnitus on puudu. See on mul ka esimene kord nii palju traati väänata, varem olen keed lihtsalt helmetraadile ajanud.

Ja üks juba ammu valmis tehtud fimost ripats sai ka kaelakeeks. Ripats on rullitud swirl-tehnikas ja ovaalseks ja lapikuks vormitud. Helmetraadile on aetud vaheldumisi väiksed fimost pärlid ja läbipaistvad klaashelmed.Üle pika aja akatsetasin taas fimost pärleid teha. Donna Kato stiilis triibulistega olen ise eriti rahul. Küll ma mõtlesin, et mis värve kasutada, kuna mu fimo värvivalik ei ole eriti rikkalik, aga tulemus sai kena.

Siis proovisin rullida ja keerutada Stacker-pärleid, mida nägin ühes albumis. Mina vormisisn enda omad veidi ümaramad ja pehmemad.

Siis midagi sellist ...

Ja Karnaaksu õpetuse järgi tehtud triibulised pärlid. Nende pärlite tegemisel kasutasin ka helelillat, tumesinist ja ilusat heledat türkiissinist fimot. Aga on üllatust (ja mitte just heas mõttes), küpsetamisel muutus helesinine fimo lihtsalt tavaliseks siniseks. Ilus särav värv oli täitsa kadunud. Samas temperatuur ja aeg pidid õiged olema, kuna teiste pärlite värvid ei muutunud.

Minu esimene

Mõnda aega on mul keerelnud peas idee ise lõnga teha. Vokki mul ei ole ja selle hoidmine korteris nii, et laps sellega mängima ei kipuks, oleks üsna keeruline. Niisiis jäi üle kedervarrega ketramise võimalus. Olen juba varem paari videot Youtubis vaadanud ja nüüd kui mul kedervars olemas on, hakkasin kohe suure hurraaga peale .. ja õnnestus.

Lõng kedervarrel ...

Sai teine selline roosamanna. Kuna algajad pidavat tihti ketrama liiga lauge keeruga lõnga, siis ma keerutasin kohe südamest (pärast selgus, et isegi liiga palju). Minu suurimaks hirmuks oligi, et kui ma lõnga kedervarrelt maha kerin ja kuduma hakkan, äkki see hargneb siis laiali. Aga kui ma nii kaugele jõudsin, siis selgus, et keerde oli kõvasti ülearu ja lõng hoidis kangesti krussi. Seega siis sai osa keerde jälle välja keerutatud.

Ja kudumise proov on ka tehtud...

Lõnga algus sai üsna ebaühtlane, selline efektlõnga laadne, lõpupoole hakkas juba palju ühtlasemaks minema. Samas ma leian, et see ebaühtlus annabki ise kedratud lõngale tema võlu. Ise olen väga rahul ja juba on mõte, mida isekedratud lõngast teha võiks. Aga siis juba uuest, rohelistes toonides lõngast.