Tasapisi ikka toimetan

Jälle on jäänud väga pikk vahe siia kirjutamisega. Aga toimetanud olen ma vahepeal päris kenasti. Eelmises postituses näha olnud üllitis on veidi edasi erenenud - tegemist on tõesti kindaga, Ravelryś surfates on märksõnaks Guinevere.

Aga nagu minu puhul tavaline, on mul ikka kümme asja korraga töös. Vahepeal olin lapsega haiguslehel ja paar päeva kodus ning siis sai paar paari randmesoojendajaid kootud. Nn. toorikud on valmis, nüüd vaja veel veidi kaunistusi lisada. Üks paar sai täna õhtul heegeldatud lilled ja organzapaelast lipsud külge ning on selline.

Väga mõnus pehme lõng, 25 % alpakasisaldusega. Ja värv on päevavalgel mõnusalt tume meresinine.

Ühed pikad suure uhke palmikuga randmekad on ka kootud, aga nendele on plaanis pärleid peale tikkida. Et ikka edevam oleks:)

Ja kuna talve lähenemist on õues juba tunda, siis on lapsel soojemat mütsi vaja. Sellega on ka algust tehtud. Müts tuleb värviliste nuppudega, sest lapsel oli kindel soov, et tema tahab ka mummumütsi. Emmel ju on. Lapse oma tuleb küll veidi teise disainiga.

Kuna kolmeaastane tütar on igasuguste toimetamiste juures suur abiline, eriti köögis, siis õmblesin talle pisikese põlle, et küpsetamisel pluusi kõht jahust puhtaks jääks. Uus põll on juba ka sisse õnnistatud. Esimese hooge rullis ta kohe suure hooga terve ahjuplaaditäie õunapirukaid (nn. puruvanakesi). Hetkel põllest head pilti ei ole, seda näitan järgmisel korral.

...

Üks nö piilupilt siis pooleliolevast kudumisest ...

Aga nüüd on vaja toit kiiresti valmis teha ja siis lasteaeda koosolekule joosta. Täna on mul plaan teha kukeseenepirukat ja seenelasanjet. Nädalavahetusel käisin maal vanaema juures seenel ja avastasin üllatuseks sealt lehterkukeseeni, mida ma varem seal näinud ei ole, ilmselt ei ole osanud tähele panna. Aga nad on nii lahedas, pika rohu sees, ilusad pikad oranžid jalad. Nüüd prooviks siis pirukat teha. Ja homsest on jälle tööleminek, siis mõtelsin, et teen ühe vormitäie lasanjet ka valmis, siis saab paaril õhtul söögiga veidi kiiremini ja lihtsamalt.

Üle pika aja paar päeva kodus

Olen olnud nüüd paar päeva lapsega kodus, kuna nagu ikka, liiguvad lasteaias ringi erinevad viirused ja eks nad liiguvad ikka lapsi mööda. Tegemist oli siis mingi palavikuviirusega, mis õnneks möödus kiiresti. Aga minul kohe näpus sügelesid, kui oli võimalus terve päev kodus olla ja veel toas.

Ja võtsin siis ette netist tellitud Richard Bertinet raamatu "Dough" ja asusin aga tainast viskama-venitama, nagu tema pärmitaigna tegemise meetod ette näeb. Ühes varasemas postituses on ka link ühele videole. Tegi valmis ühe portsu tavalist valget pärmitainast ja vormisin sellest seesamiseemnetes rullitud saiapulki (raamatus breadsticks) ja kaks lahtilõigatud paquette´i. Need on tõeliselt efektsed nt külaliste tulles lauale panna ja igaüks saab siis endale sealt otsast tükikese murda. Ja välja nägid nad siis sellised. Saiapulgad said ikka tõeliselt pikad, üle terve ahjuplaadi. Oleks võinud võib-olla veidi vähem küpsetada, aga küüslaugudipikastmega olid väga mõnusad.

Ja näputööd ikka ka. Ei, mitte viimastel päevadel valmis vuristatud vaid ikka varem alustatud ja jõudumööda siis tehtud. Eelmises postituses kirjutasin, kuidas ma vist kolm nädalat lapsele sokke kudusin. Ja valmis sain!!! Kuidi olgem ausad, kolmeaastase sokid peaks ikka paari päevaga valmis kuduma. Said sellised kirjud, piisavalt tumedad, et saaks vajadusel ka igalpool sokkis ringi joosta. Lõngaks Karnaluksist päris Regia Stretch Color. Nagu sokilõngadel ikka villa ja sünteetika segu. Soonikuosale kudusin väikse palmiku sisse.
Ja sügisel on ju ikka mütsi ka vaja. Sel korral siis selline roosa. Lõnga värvi valis laps ise välja. Ja kuna talvel sai kootud issile üks öökullidega müts, siis meeldis see idee ka tütrele väga. Sellist palmikutega öökulli kudumist kohtasin esimest korda Ravelrys, hiljem olen näinud neid öökulle ka mõnes meie blogis. Lõngaks meriinovillane, vardad olid 3,0. Kui kuskile nööbipoodi satun, siis saavad öökullid ilmselt ka nägijaks:)

Ja praegu on käsin endale sõmikute kudumine, eks näis, millal valmis saavad.

Veel üks lilledega tort

Täna pidasime sõprade ja peredega lapse sünnipäevapidu. Pidu oli Muinasjutu mängutoas. See on üks väga tore koht ja kolm tundi möödusid lausa märkamatult. Lapsed muudkui mängisid, isegi ühtegi riidu ei tekkinud.

Ja kui on sünnipäevapidu, siis peab ju tort ka olema. Ja lilledega. Lillede meisterdamist alustasin juba neljapäeval, reedel siis küpsetasin ja tegin tordi põhimõtteliselt valmis ja täna siis kaunistasin.

Tort oli kolmekihiline. Biskviittaignast kihid, vahele panin Nõmmiku talu vaniljekreemi (superhea vaniljemaitseline ja tõeliselt kreemine kohupiim, mida mina käin Nõmme turult ostmas), millele lisasin veidi želatiini ja viskasin peoga sügavkülmast erinevaid marju.

Peale määrisin vaniljekohupiima ja vahukoore segu, niristasin veidi sulašokolaadi (sulatasin koos vähese vahukoore ja võiga, et šokolaad uuesti hangudes väga kõvaks ei läheks - siis on jube paha torti lõigata) ja siis lilled. Oranžid lilled on ikka suhkrumassist, punased lilled ja lehed Odense martsipanist.

Kook sai päris suur, kokku kulus 3 kg kohupiima - iga kihi vahele 1 kg pluss siis katteks 1 kg. Aga hea oli ka:)
Ja tordi peal käis loomulikult küünal, mille sünnipäevalaps siis ära puhus.

Kõik-kõik on uus septmebrikuus

Kunagi oli selline luuletus. Ja sel aastal kehtib see ka meie pere kohta. Laps hakkas septmebris lasteaias käima ja on seni väga tubli olnud. Ja kuna laps sai täna 3 aastaseks, siis hakkasin mine ise eelmisest nädalast tööl käima. Peale peaaegu et kolme ja poolt aastat on see parajalt suur elumuutus, mis esialgu kõik peapeale pöörab. Ja seda on näha nii siinsetest postitustest, õigemini nende vahepealsest pikast pausist ja ka sellest, et juba kolmandat nädalat koon ma kolmeaastasele lapsele sokke:(

Aga elu on ikka ilus ja magus ka:) Kuskilt tekkis mul juba suvel kindel mõte, et sel aastal teen ma oma tütrele sünnipäevatordile ise kas martsipanist või suhkrumassist lilled. Vaatasin ja uurisin ka juba Youtubist, kuidas nn. gum paste´i isetegemine käib ja kuidas sellest siis lilli teha, aga nii kaugele veel ei jõudnud, et oleks seda kõike ka ise proovinud. Aga siis sattusin Suhkrukunsti lehele ja tellisin sealt endale mõned vidinad ja ühe paki suhkrumassi. Ja asusin katsetama...

Esimese katsetuse tegin mehe õe sünnipäevaks. Lilled lõikasin vormida välja ja vormisin neid siis veidi spetsiaalse voolimispulgaga. Südamikuks on martsipan (Odense roheline figuurimatsipan) ja lilled kujundasin mõned suuremad ja avatud õiega, teised rohkem nuppus. Täpselt nii nagu välja tuli. Fooliumist kortsutatud pesas oli neid hea vormi sättida ja kuivama jätta. Ja kuivasid järgmiseks päevaks kenasti ära. Aga need suhkrumassist õied on üsna õrnad, paaril murdis tordile sättimisega mõni leheserv ära.

Ja tort ise oli sel korral kõpsetatud põhjaga. Varem olen ma teidnud pigem küpsisepühjaga tarretatud torte. Sel korral kõpsetasin toscakoogi põhja (kahest taignaportsust, et paksem jääks) ja lõikasin selle siis kaheks kihiks. Immutasin veidi mahlaga ja vahele panin kohupiima-toorjuustu kreemi. Hulka viskasin sügavkülmast peoga pohlasid ka. Pealt määrisin samuti kohupiima-toorjuustukreemiga ja et tort pealt liiga "lage" ei jääks siis joonistasin sulatatud šokolaadist vigureid tordile peale. Lõpuks lisasin suhkrumassist lilled ja rohelisest martsipanist lehed (ka vormiga välja lõigatud ja siis leherootsud voolimispulgaga peale joonistatud). Ise jäin tulemusega väga rahule:)Ja eilseks sünnipäevaks valmis selline roheline lilletort.

Tort on oma olemuselt rullbiskviit. Et rull kopsakam jääks, rullisin selle nö valest, ehk siis kitsamast otsast alates kokku. Taignaks on tavaline hele rullbiskviidi põhi. Katteks määrisin peale kohupiima-vahukoore-toorjuustu segu, millele puistasin peale erinevaid külmikus olevaid marju - punaseid sõstraid, mustikaid ja mõned astelpajumarjad. Rulli tegin eile valmis ja see seises tänaseni külmkapis. Täna lõikasin rulli veidi lühemaks, määrisin ka rulli peale õhukese kihi seda sama kohupiimakreemi ja katsin rulli martsipaniga. Martsipaniks on jällegi Nõmme turult ostetud ümmarguse tordi katsmiseks mõeldud juba valmisrullitud Odense martsipan. Martsipanikatte peale joonistasin kohupiimakreemiga keerud ja lehed ning kaunistuseks jällegi suhkrumassist lilled. Ja keskele loomulikult küünal, mida ära puhuda.

Laupäeval on ees ootamas veel suurem sünnipäevapidu sõprade ja sugulastega, nii et vaja on veel mõned lilled valmis nikerdada.

Porgand ?!

Jah, selline porgand. Maal vanaema juures kasvavad meil sel aastal sellised lillad porgandid. Ja kuigi välimus võib-olla kõiki kohe sööma ei kutsu, siis maitselt on väga maitsvad, magusamad kui tavalised porgandid.

Kui õde kevadel seemnepaki ostis, siis müüja oli hoiatanud, et neid koos oražide porganditega keeta ei tasu, annavad värvi. Keetnud ma neid oi ole, aga värvi annavad nad küll, ka süües. Kui ikka terve porgandi ära sööd, siis on keel lilla. Tõsi, mitte küll väga kauaks.

Mina proovisin teha lilladest ja oranžidest porganditest segamini sooja salatit. Kuumutamisel andsid lillad porgandid tõesti veidi värvi ja lilla muutus veidi pruunikamaks.

Salati jaoks koorisin porgandid ja tõmbasin siis köögiviljakoorijaga õhukesed laastud. Seejärel sulatasin pannil veidi võid ja kuumutasin porgandeid võis. Veidi hiljem lisasin peeneks hakitud küüslaugu, maitse järgi jahvatatud meresoola ja köömneid. Kuna laastud olid väga õhukesed, siis pehmenesid need kiiresti ja mulle just meeldib, kui väike krõmps ka sees on, ehk siis al dente, nagu köögivilju keetma või hautama peaks. Maitseb hea kohe soojalt, samas võib ka jahtunult süüa.

Ja et talvel ka midagi "krõmpsutada" oleks, siis marineerisin köögivilju. Sellisel kujul hoidist teen sel aastal üldse esimest korda, aga üks porst on juba valmis ja degusteeritud ning teiste poolt heaks kiidetud.

Marinaad:
1 l vett

2 spl meresoola

1,5 spl suhkrut

1 spl äädikat

Purki (ca 500 ml purki) 5-6 tera musta pipart

1-2 mustsõstralehte

tilliõisikuid

1-2 küüslauguküünt

väike jupp mädarõikajuurikat

Köögivilju - porgand, lillkapsas, kurk, paprika ...

Esmalt panin igasse purki ülal loetletud maitsetaimed ja -ained. Siis lisasin keevasse vette soola ja suhkru ning keetsin selles vees tükeldatud porgandi ja lillkapsa veidi pehmemaks. Siis panin purkidesse segamini keedetud porgandi ja lillkapsa ja toored kurgi- ja paprikatükid. Seejärel lisasin keevale marinaadisegule äädika ja kallasin keeva vedeliku purkidesse köögiviljade peale. Siis kiiresti kaaned purkidele peale ja purgid paksu ja sooja teki sisse ca 24 tunniks "järelvalmima". Ja ongi valmis.

Nagu ikka marineeritud hoidiste puhul peaks enne maitsmist umbes nädalakese seisma, siis on kõik maitsed korralikult segunenud.

Vanaema purukook ja roosa ussike

Eile saime endale pika ootamise peale uue köögimööbli. Enne jaanipäeva katki läinud kanalisatsioonitoru tõttu olime me sellest ajast ilma köögimööblita. Et torudele ligi pääseda, lõhkusime oma vana mööbli ära ja otsustasime, et seda enam tagasi ei pane. Kui uus põrand ja sein valmis said, olid meil köögi ainult pliit, laud ja külmkapp. Nõude pesemine toimus vannitoa väikses kraanikausis. Päris tüütu oli see nõudega jooksmine :(
Aga eile pandi uus mööbel kokku ja selle tähistamiseks küpsetasin täna kohe kooki. Tekkis isu purukoogi järele - sellise nagu minu vanaema seda tegi, kui ta veel küpsetamisega jändas. All pärmitaigen, selle peal kohupiim ja moos ja kõige peal puru.
Pärmitaigna tegin R. Bertinet meetodil ja retseptiks kasutasin sellest blogist taigna retsepti. Mina tegin pool kogust, ehk siis umbes:

130 g piima

1/2 pakki kuivpärmi

250 g jahu

30 g võid
20 g suhkrut

5 g soola
1 muna

Taigna tegin videos näidatud viisil ja lasin üle tunni kerkida. Siis mätsisin küpsetusplaadile laiali (sain umbes pool plaati), peale määrisin munaga segatud magusat kohupiima ja vaarika-mustsõstra moosi. Peale rahutasin võist, jahust ja suhkrust tehtud puru. Küpsetasin 200 kraadi juures kuni oli pealt veidi pruun ja kenasti läbi küpsenud.
Ja tulemus siis selline.

Peale R. Bertinet video nägemist oli mul kange tahtmine tema meetodil pärmitainast teha, sest taigen tundus nii pehme ja siidine. Taigna loopimine oli päris huvitav:) aga kangesti kleepus tööpinna külge kinni. Nii puhtaks minu laud ei jäänud. Aga taigen sai hästi ühtlane ja kerkinud taigen oli tõesti väga siidine. Ja valmis koogi põhi oli imepehme. Vähemalt esimese katsetamise põhjal tasub selline taigna loopimine ennast ära.
Kindlasti teen sama tainast ka teinekord, siis juba mingisuguste saiakeste jaoks.

Aga sel ajal kui köögimööblit paika pandi, lükkisin mina pärleid heegelniidile ja heegeldasin ühe ussi. Selline mõnus siiruviiruline ja pehme, saab kenasti sõlme ka keerata (kuigi pikkus on selle jaoks veidi lühike).

Kirju heegelniit ja läbipaistvad 8/0 seemnehelmed. Heegelnõel 1,75 ja 5 pärlit ringis.
Värv jäi pildil väga õige ja on kaelas naha peal väga ilus. Varem tegin samasuguse musta-valgekirju heegelniidiga kee, aga selle kinkisin õele ja pärast vaatasin, et pilti ei olegi.