06 March 2011

Kevadele lähemale

Et kevad ikka kiiremini tuleks, voltisin ühe paberit lille. Etsy´s on ühes poes müügil toredad paberit volditud lootosed. Surfasin veidi Youtubis ja leidsin mitu lootose voltimise õpetust. Ja minu lotus sai selline. Kasutasin kingipaberit. Selveris ja ilmselt muudes poodides ka müüakse rulliga sellist veidi triibulist paberit, üks pool on veidi läikiv ja libedam, teine pool veidi karedam.
Käisin Kristiine keskuses Meribreli käsitöösalongis ja ostsin kaks pruuni klaaspärlit. Pärlid on päris suured, ca 1,5 cm, hästi ilusat värvi ja mingi nurga alt vaadates veidi läbipaistvad. Kuna tahtsin pikki konkse, siis painutasin need ise pikkadest ehtenõeltest.
Ja kudumist ka, jälle randmesoojendajad. Esimesed on kootud angooralõngast (30 % angoorat, 70 meriinovilla) ja on väääääga pehmed. Värv on ka väga mõnus, veidi suitsune helelilla. Täpselt selline, nagu pildilt näha. Kuna lõng oli üsna peenike, siis võtsin kududes kaks lõnga korraga. Lõngakulu oli peaaegu 2 tokki (25 g tokid). Sarnased randmesoojendajad kudusin ka sügisel, siis oli lõng tumesinine ja alpakasisaldusega.
Kaunistuseks ikka heegeldatud lill ja organzapaelast lips. Lille heegeldasin ühekordsest lõngast, välimist ringi heegeldades võtsin teiseks lõngaks kõrvale ühe peenikese valge mohääri. Ja südameks erineva suurusega valged pärlid. Need randmesoojendajad lähevad Meribeli käsitöösalongi müügile.
Teine paar on tellimustöö. Tellijale meeldisid beežid satsiga rendmesoojendajad. Ainult et värvi osas oli sooviks lilla ja randmeosa pidi olema kaks korda nii pikk (20 cm). Kudumisel kasutasin kahte erineva jämedusega täpselt sama tooni villast lõnga. Soonik on kootud veidi jämedamast ja satsid veidi peenemast ja pehmemast lõngast. Loodan, et tellija jääb rahule:)
Ja lähivaates ka.

06 February 2011

Kevadet oodates

Päevad on juba palju pikemad ja valgemad. Ja kui päike ka veel pilve tagant välja piilub, on juba päris kevadine tunne.
Ja et jaksaks ikka kevadeni vastu pidada, nokitsesin veidi ehteid, sellised rõõmsavärvilisi.
Kaelakee sai alguse kandilistest hõbedase sisuga käsitööhelmestest, mis on nii mõnusalt säravrohelised. Esialgse plaani kohaselt pidi kaelakee olema päris roheline, või siis veidi kollaseid helmeid lisaks. Plaan muutus aga siis, kui ma leidsin karbinurgast selle keskmise, ümara helme (tegelikult on see lapik, oleneb kust küljest vaadata). Vaadates selle helme peal neid väikseid punaseid täpikesi, tekkis idee lisadagi kaelakeele hoopis punaseid pärleid. Leidsingi varudest suuremaid vaarikapunaseid seemnehelmeid ja läkski tööks. Kuldne vasktraat, käsitööhelmed, punased seemnehelmed ja veidi tumedamad rohelised lihvitud helmed ... ja valmis sai selline kaelakee. Ise olen väga rahul ja reedel tööl uue keega eputades sain komplimente:)
Ja et kõrvas ka midagi värvilist ripuks, tegin sellised hästi lihtsad kõrvarõngad kaelakeega kandmiseks. Aga ükspäev varem väänasin veidi traati ja valmis said sellised kõrvarõngad. Jälle rohelised. Idee on Meribeli käsitöösalongist, kus on väga ilusad traadist väänatud ja pärlite ning helmestega kaunistatud kõrvarõngad ja kaelakeed. Sealsed on väga uhked ja rikkalikud. Mina tahtsin midagi lihtsamat.
Ja veel ühed kõrvarõngad, aga need ei ole rohelised ... vaid hoopis suviselt helesinised. Ma lihtsalt ei suutnud neid helmeid käest ära panna. Need on nii ilusad, värv on täpselt sama nagu fotol. Aga neid oli ainult kaks ja kaela riputamiseks ei ole kahjuks midagi. Ma väga loodan, et ma leian kuskilt kasvõi ühe sama tooni helesinise helme veel, et siis sellest ripats teha.
Jätkuvalt on mul ka kinnaste kudumine käsil, aga siia värviliste ehete juurde ei sobi villaste kinnaste pilt kohe kuidagi.

04 January 2011

Labakute eri

Sügise poole alustasin randmesoojendajate kudumisega ja ei saanud kuidagi pidama. Tundub, et nüüd on labakute kord käes.
Eelmises postituses näidatud seest narmastega labakud on valmis ja homme sab uus omanik oma sõrmed juba soojadesse kinnastesse torgata.
Jõulude ajal külas käies selgus, et aastaid tagasi ämmale kootud heide-lõnga segused kindad ei ole suurele lumelükkamisele vastu pidanud. Ta arvas küll, et ehk saaks veel kuidagi nõeluda, et väga head soojad kindad pidid olema ... aga ühel kindal oli terve peopesa üks uur auk, teisel oli veidi väiksem auk peopesas ja pöidlas ka veel...
Üldiselt ma olen sokkide ja kinnaste nõelumise poolt. Kuidagi imelik on käsitsi kootud villaseid sokke minema visata ainult selle pärast, et talla all on väike auk. Kunagi lugesin kuskilt lehest Anu Rauaga tehtud intervjuud, kus ta matnises inimesi käsitööd ja hingega tehtud asju ikka rohkem hoidma ja tõi selle näiteks just villaste kinnaste nõelumise. Kuna kinnaste valmistamiseks on kulunud nii palju tööd ja aega - alustades lammaste kasvatamise ja niitmisega, villa pesemise ja ketramisega ja lõpetades siis käsitsi kudumisega - siis oleks väga rumal see töö ja vaev ühe väikse augu pärast minema visata. Kui külla lapitud kinniastega ei lähe, siis kodus töö tegemiseks on sobivad need väga hästi. Ja lii illustratsiooniks oli pilt tema enda väga palju parandatud sõrmikutest. See on mul siiani meelde jäänud.
Mul endal olid kunagi gümnaasiumi ajal ühed vanaema kootud valgest maavillasest sõrmikud. Esialgu ma käisin nendega ilmselt koolis, aga kuna need määrdusid ruttu ja oli vaja tihti pesta, siis vasti olid need üsna ära viltinud. See tähendas aga seda, et need olid ka väga soojad ja ei läinud lumega eriti niiskeks ka. Ja siis ma hakkasin nendega suusatamas käima. Suure suusatamisega kulutasid suusakepid ühtelugu pöidlatele augud sisse ja mina muudkui nõelusin neid auke. Sest need olid lihtsalt nii head kindad.
Ühesõnaga, kuigi ma pooldan kinnaste nõelumist, otsustasin siiski sel korral ämmale hoopis uued kindad kududa. Mul oli kodus mingist varasemast ajast alles pruuni heiet ja lüngaks võtsin väikse sünteetikasisaldusega Novita Nalle Colori, et kindad ikka lumelabidat kannataks.
Selliste kinnaste kudumine edeneb üsna jõudsalt, kudumisel kasutasin 3,5 vardaid. Kui eelmisel korral heidega kindaid kudusin, siis kudusin endale ka ühe paari. Siis oli mul veidi jämedam halikirju heie ja peenike maavillane lõng. Hästi mõnusad pehmed olid. Ja kandes viltis seestpoolt heide natuke ära, nii et hästi soojad olid ka. Aga kahjuks suutsin ma enda kindad kuskile ära kaotada.
Eelmises postituses tahtisn jõulude teemas nõidata ka ühte volditud tähekest, aga unustasin. Niisiis, parem hilja kui mitte kunagi. Kingipaki paelast volditud ruumiline tähke, mis praegu meie jõulukuusel ripub. Varem olen teinud selliseid ka peenemast paelast ja kingipakkide kaunistamiseks kasutanud.

28 December 2010

Veidi talvisemalt

Kohutavalt palju aega on eelmisest postitusest mööda läinud. Ei teagi kohe, kuhu see aeg kadunud on. Kogu aeg on kiire ja midagi vaja teha.
Aga ühtteist olen töölkäimise kõrvalt ikka nikerdanud ka. Ja enne vana aasta lõppu võiks ikka ühe sissekande siia veel teha.
Alustuseks siis möödunud pühadega seonduv - ikka küpsised ja šokolaad. Millal siis veel vürtsiseid küpsiseid ja šokolaadi süüa kui mitte külmal talvel. Kingipakkide juurde sai poetatud isetehtud šokolaadikomme ja küpsiseid.
Šokolaadikommid on sel korral pisikeste pabervormide sisse "valatud". Esmalt pintseldasin pabervormide sisemuse tumeda sulašokolaadiga üle, et kommidele kest tekiks ja siis hakkasin neid vorme täitma.
Valge šokolaadi sisse segasin mandlilaaste, panin segu lusikaga kommidele täidiselt ja kaunistuseks niristasin sulatatud tumedat šokolaadi.
Pealt veidi siiruviiruliste kommide sees on kuivatatud Taarapõllu talu kuivatatud jõhvikakrõpsud tumeda sulašokolaadi sisse segatud ja vormi sisse tõstetud. Kaunistuseks panin lusikaga peale veidi valget sulatatud šokolaadi. Kuumaga hakkas tume šokolaad ka sulama ja segunes veidi valge šokolaadiga.
Valge südamega kaunistatud kommi sees on roheline ja roosa martsipan, millele valasin tumedat šokolaadi peale ja kaunistasin poest ostetud valgest šokolaadist südamega.
Igal talvel olen küpsetanud kardemoni ja ingveriga vürtsiseid küpsiseid ja mõned talved tagasi leidsin väga hea muredate šokolaadiküpsiste retsepti.
Vürtsiste küpsiste taignas on 100 g võid, 1 dl suhkrut, 1 muna, 1 tl kardemoni, 1 tl kaneeli, 1 tl ingveri mahla, 1 tl küpsetuspulbrit ja 3,5 dl jahu. Taigne tegemiseks vahustan esialgu või ja suhkru, siis vahustan hulka muna ja seejärel segan juba kõik teised ained. Taignast tõstan ahjuplaadile väiksed põtsikesed, iga küpsise keskele torkan ühe pähkli ja küpsetan 175 kraadi juures 15-20 minutit, olenevalt küpsiste suurusest. Sellest portsust saab veidi rohkem kui 1 suure plaaditäie keskmise suurusega küpsiseid.
Šokolaadiküpsiste taignas on 200 g võid, 115 g tumedat šokolaadi, 6 spl tuhksuhkrut, 2 spl kanget musta kohvi, 200 g jahu ja 50 g maisijahu. Maisijahu on selles retseptis väha tähtis, sest muudab küpsised mästi muredaks. Taigna jaoks tuleb vahustada pehme või tuhksuhkruga, segada hulka kohvi ja jahud. Taigen peab olema parajalt pehme. Kui tuleb liiga paks, olen veidi kohvi juurde lisanud. Siis panen taigna tordipritsi sisse ja teen ahjuplaadile väikesed ümmargused küpsised. Küpsetan 190 kraadi juures 15 minutit. Kindlasti peab küpsetusaega jälgima, sest üleküpsetamisel lähevad küpsised liiga kuivaks ja tuleb kergelt kõrbenud maitse sisse.

Lõpetuseks ikka veidi käsitööd ka. Ja seegi on vastavalt ilmale talvine ja soe. Lubasin kududa kolleegile soojad aasadega labakindad. Uurisin vanaemalt, kuidas tema aasasid koob ja hakkasin pusima. Esialgu oli aasade kudumine üsna vaevaline aga nüüd läheb juba üsna kiiresti.
Seestpoolt on need kindad mõnusalt "karvased".


ILUSAT VANA AASTA LÕPPU KÕIGILE!

10 November 2010

Veel randmesoojendajaid

Ega küll küllale liiga tee... ehk siis veel kahed randmesoojendajad.
Pruunid on iseeneses sellised lihtsad, võrreldes eelmise postituse omadega. Ei ole sära ega pärleid. Aga selle eest on satsid:). Ja mulle endale meeldivad need väga. Värv on ka armas ja üsnagi neutraalne. Kuskilt on mulle silma-kõrva jäänud, et kaamelipruun olevat üks selle hooaja moevärvidest. Kudumist alustades olid mul silme ees veidi enam lokkivad satsid. Aga kui randmekad valmis said, siis vaatasin, et sellised tagasihoidlikumad volangikesed ongi paremad. Võib-olla järgmisel korral siis midagi kurvikamat...
Ja kuna antud juhul ei ole tegemist nö. poolikute kinnastega vaid sõna otseses mõttes randmesoojendajatega, siis neid võib vabalt kanad kampsuni või pluusi varruka all, nii et ainult satsikesed välja paistavad. Et lihtsalt ilus oleks.
Ja ühed vitsadega randmesoojendajad, mis mulle endale väga meeldivad, aga millest mul kahjuks head foto ei ole. Kudumist alistasin ka sel korral ülevalt, sõrmede poolt ja kaunistuseks on kootud islandi vits (õpetus Tiina Meeri kudumise raamatust). Kunagi varem olen kudunud endale villased sõrmikud erinevate vitsadega, aga praeguseks ei ole neist kinnastest kahjuks enam midagi alles.
Ja KUULUTUS-KUULUTUS!!! Neid viimastes postitustes nähtud randmesoojendajaid (kaasa-arvatud ühe varasema posti sinised valge lille ja lipsuga randmekad) saab osta Kristiine Keskusest Meribeli käsitöösalongist. See tore poeke asub kohe otse keskuse peaukse (Endla tn. poolne uks) vastas.

04 November 2010

Et ikka soe oleks

Lapse soe müts sai ka valmis, just õigeks ajaks, kui ilmad külmaks ja tuuliseks läksid. Lõngaks on 100 % villane värviüleminekuga viltimislõng. Ja uskumatu, aga seda kulus pea 2 tokki. Et müts ikka sooja annaks ja veidi tuult ka peaks, kudusin üsna peenikeste varrastega ja tihedalt. Selle mütsi nupud on villasest lõngast ja heegeldatud. Enda mütsile tegin kootud nupud ja neid oli ikka väga tüütu edasi-tagasi kududa. Sel korral siis lihtsamalt, samas ega tulemuses suurt vahet ei ole. Nupud heegeldasin mütsi kudumise käigus. Mütsi alustuseks kudusin üsna pikalt soonikut. Soonik on keeratud sissepoole ja nii on kõrvad kenasti soojas ja tuul ei tohiks ka eriti läbi puhuda.
Mütsi põhilõnga valisin mina, nupulõnga värvi valis laps. See müts on praegu lapsel suur lemmik. Ainult et rattaga sõitma minnes peab siiki roosa öökullimütsi pähe panema, sest mummumüts on paksem ja selle peale ei taha rattakiiver hästi mahtuda.

Taaskord lapsega kodus olles on lapse lõunaune ajal valminud mõned paarid randmesoojendajaid. Kuna talv läheneb ja sooja on ühe rohkem vaja, siis seekordsed soojendajad on veidi jämedamad 100 % villasest lõngast ja uhkete palmikutega.
Ja et ikka veel uhkem oleks, siis on lisatud ka pärleid - kollaseid hõbetatud sisuga ja hõbedase läikega pärleid.
Pärlid on tikitud käepealsele, kust need ikka kenasti välja ka paistavad.
Oranžid randmekad on eriti edevad. Kirgas värv ja suur särav nõõp. Sellised nööbid leidsin Kangadžunglist ja algne idee oli veidi teistsugune, aga ideeks see sel korral jäigi. Proovisin küll, aga tulemus ei olnud nii hea kui oleks tahtnud.
Aga sel korral siis sellised.
Ja suurele säravale nööbile sekundeerivad žid klaasist seemnehelmed - osad läbipaistvad, osad kuldse sisuga ja veidi kollakama läikega. Nende kudumisel alustasin ülevalt, sõrmede poolt. Ja et randmest kitsaks ei jääks, kasvatasin palmiku viimased keerud veidi suuremaks. Alustasin 2-2-2-2- palmikuga ja lõpuks sai siis 3-3-3-3- palmik.

Veidi naiselikku edevust

Olen taas kord haige lapsega kodune ja enda riiuleid koristades jäi mulle kätte ehtekott, kust leidsin mõned käekeed, mida siin veel näidanud ei ole.
Need on valminud juba varem, vist augustis, kui ma veel kodune olin. Tehinkaks on St. Petersburg stitch ehk siis St. Peterburgi piste. Väga väimalik, et sellel on ka mingi eestikeelne nimetus olemas. Juhendi leidsin internetist ja asusin pusima. Esialgu tegin kaks lihtsat käekeed. Keskel on väiksed lihvitud klaashelmed. Seemnehelmed on mõnudalt matid ja kerge violetse vikerläikega. Tegelikkuses mitte nii sinised kui pildid. Tundub, et see on üks nendest värvidest, mida on väga raske pildile saada. Käekeed on väga mugavad, mõnusalt pehmed käe ümber. Ja sobivad väga hästi igapäevaseks kandmiseks.
Veidi hiljem proovisin sama pistet kahte värvi seemnehelmestega. Pärliteks on Matsuno 8/0 suurusega seemnehelmed ja keskel 4 mm lihvitud Tšehhi klaashelmed. Matsuno matid helmed on hästi mõnusad, siidise läikega.
Mulle endale meenutab see käekee värvide poolest kangesti paabulindu.
Related Posts with Thumbnails