Veidi talvisemalt

Kohutavalt palju aega on eelmisest postitusest mööda läinud. Ei teagi kohe, kuhu see aeg kadunud on. Kogu aeg on kiire ja midagi vaja teha.
Aga ühtteist olen töölkäimise kõrvalt ikka nikerdanud ka. Ja enne vana aasta lõppu võiks ikka ühe sissekande siia veel teha.

Alustuseks siis möödunud pühadega seonduv - ikka küpsised ja šokolaad. Millal siis veel vürtsiseid küpsiseid ja šokolaadi süüa kui mitte külmal talvel. Kingipakkide juurde sai poetatud isetehtud šokolaadikomme ja küpsiseid.

Šokolaadikommid on sel korral pisikeste pabervormide sisse "valatud". Esmalt pintseldasin pabervormide sisemuse tumeda sulašokolaadiga üle, et kommidele kest tekiks ja siis hakkasin neid vorme täitma.
Valge šokolaadi sisse segasin mandlilaaste, panin segu lusikaga kommidele täidiselt ja kaunistuseks niristasin sulatatud tumedat šokolaadi.
Pealt veidi siiruviiruliste kommide sees on kuivatatud Taarapõllu talu kuivatatud jõhvikakrõpsud tumeda sulašokolaadi sisse segatud ja vormi sisse tõstetud. Kaunistuseks panin lusikaga peale veidi valget sulatatud šokolaadi. Kuumaga hakkas tume šokolaad ka sulama ja segunes veidi valge šokolaadiga.

Valge südamega kaunistatud kommi sees on roheline ja roosa martsipan, millele valasin tumedat šokolaadi peale ja kaunistasin poest ostetud valgest šokolaadist südamega.
Igal talvel olen küpsetanud kardemoni ja ingveriga vürtsiseid küpsiseid ja mõned talved tagasi leidsin väga hea muredate šokolaadiküpsiste retsepti.
Vürtsiste küpsiste taignas on 100 g võid, 1 dl suhkrut, 1 muna, 1 tl kardemoni, 1 tl kaneeli, 1 tl ingveri mahla, 1 tl küpsetuspulbrit ja 3,5 dl jahu. Taigne tegemiseks vahustan esialgu või ja suhkru, siis vahustan hulka muna ja seejärel segan juba kõik teised ained. Taignast tõstan ahjuplaadile väiksed põtsikesed, iga küpsise keskele torkan ühe pähkli ja küpsetan 175 kraadi juures 15-20 minutit, olenevalt küpsiste suurusest. Sellest portsust saab veidi rohkem kui 1 suure plaaditäie keskmise suurusega küpsiseid.
Šokolaadiküpsiste taignas on 200 g võid, 115 g tumedat šokolaadi, 6 spl tuhksuhkrut, 2 spl kanget musta kohvi, 200 g jahu ja 50 g maisijahu. Maisijahu on selles retseptis väha tähtis, sest muudab küpsised mästi muredaks. Taigna jaoks tuleb vahustada pehme või tuhksuhkruga, segada hulka kohvi ja jahud. Taigen peab olema parajalt pehme. Kui tuleb liiga paks, olen veidi kohvi juurde lisanud. Siis panen taigna tordipritsi sisse ja teen ahjuplaadile väikesed ümmargused küpsised. Küpsetan 190 kraadi juures 15 minutit. Kindlasti peab küpsetusaega jälgima, sest üleküpsetamisel lähevad küpsised liiga kuivaks ja tuleb kergelt kõrbenud maitse sisse.

Lõpetuseks ikka veidi käsitööd ka. Ja seegi on vastavalt ilmale talvine ja soe. Lubasin kududa kolleegile soojad aasadega labakindad. Uurisin vanaemalt, kuidas tema aasasid koob ja hakkasin pusima. Esialgu oli aasade kudumine üsna vaevaline aga nüüd läheb juba üsna kiiresti.
Seestpoolt on need kindad mõnusalt "karvased".

ILUSAT VANA AASTA LÕPPU KÕIGILE!

Veel randmesoojendajaid

Ega küll küllale liiga tee... ehk siis veel kahed randmesoojendajad.
Pruunid on iseeneses sellised lihtsad, võrreldes eelmise postituse omadega. Ei ole sära ega pärleid. Aga selle eest on satsid:). Ja mulle endale meeldivad need väga. Värv on ka armas ja üsnagi neutraalne. Kuskilt on mulle silma-kõrva jäänud, et kaamelipruun olevat üks selle hooaja moevärvidest. Kudumist alustades olid mul silme ees veidi enam lokkivad satsid. Aga kui randmekad valmis said, siis vaatasin, et sellised tagasihoidlikumad volangikesed ongi paremad. Võib-olla järgmisel korral siis midagi kurvikamat...

Ja kuna antud juhul ei ole tegemist nö. poolikute kinnastega vaid sõna otseses mõttes randmesoojendajatega, siis neid võib vabalt kanad kampsuni või pluusi varruka all, nii et ainult satsikesed välja paistavad. Et lihtsalt ilus oleks.

Ja ühed vitsadega randmesoojendajad, mis mulle endale väga meeldivad, aga millest mul kahjuks head foto ei ole. Kudumist alistasin ka sel korral ülevalt, sõrmede poolt ja kaunistuseks on kootud islandi vits (õpetus Tiina Meeri kudumise raamatust). Kunagi varem olen kudunud endale villased sõrmikud erinevate vitsadega, aga praeguseks ei ole neist kinnastest kahjuks enam midagi alles.

Ja KUULUTUS-KUULUTUS!!! Neid viimastes postitustes nähtud randmesoojendajaid (kaasa-arvatud ühe varasema posti sinised valge lille ja lipsuga randmekad) saab osta Kristiine Keskusest Meribeli käsitöösalongist. See tore poeke asub kohe otse keskuse peaukse (Endla tn. poolne uks) vastas.

Et ikka soe oleks

Lapse soe müts sai ka valmis, just õigeks ajaks, kui ilmad külmaks ja tuuliseks läksid. Lõngaks on 100 % villane värviüleminekuga viltimislõng. Ja uskumatu, aga seda kulus pea 2 tokki. Et müts ikka sooja annaks ja veidi tuult ka peaks, kudusin üsna peenikeste varrastega ja tihedalt. Selle mütsi nupud on villasest lõngast ja heegeldatud. Enda mütsile tegin kootud nupud ja neid oli ikka väga tüütu edasi-tagasi kududa. Sel korral siis lihtsamalt, samas ega tulemuses suurt vahet ei ole. Nupud heegeldasin mütsi kudumise käigus. Mütsi alustuseks kudusin üsna pikalt soonikut. Soonik on keeratud sissepoole ja nii on kõrvad kenasti soojas ja tuul ei tohiks ka eriti läbi puhuda.

Mütsi põhilõnga valisin mina, nupulõnga värvi valis laps. See müts on praegu lapsel suur lemmik. Ainult et rattaga sõitma minnes peab siiki roosa öökullimütsi pähe panema, sest mummumüts on paksem ja selle peale ei taha rattakiiver hästi mahtuda.

Taaskord lapsega kodus olles on lapse lõunaune ajal valminud mõned paarid randmesoojendajaid. Kuna talv läheneb ja sooja on ühe rohkem vaja, siis seekordsed soojendajad on veidi jämedamad 100 % villasest lõngast ja uhkete palmikutega.

Ja et ikka veel uhkem oleks, siis on lisatud ka pärleid - kollaseid hõbetatud sisuga ja hõbedase läikega pärleid.

Pärlid on tikitud käepealsele, kust need ikka kenasti välja ka paistavad.

Oranžid randmekad on eriti edevad. Kirgas värv ja suur särav nõõp. Sellised nööbid leidsin Kangadžunglist ja algne idee oli veidi teistsugune, aga ideeks see sel korral jäigi. Proovisin küll, aga tulemus ei olnud nii hea kui oleks tahtnud.

Aga sel korral siis sellised.

Ja suurele säravale nööbile sekundeerivad žid klaasist seemnehelmed - osad läbipaistvad, osad kuldse sisuga ja veidi kollakama läikega. Nende kudumisel alustasin ülevalt, sõrmede poolt. Ja et randmest kitsaks ei jääks, kasvatasin palmiku viimased keerud veidi suuremaks. Alustasin 2-2-2-2- palmikuga ja lõpuks sai siis 3-3-3-3- palmik.

Veidi naiselikku edevust

Olen taas kord haige lapsega kodune ja enda riiuleid koristades jäi mulle kätte ehtekott, kust leidsin mõned käekeed, mida siin veel näidanud ei ole.

Need on valminud juba varem, vist augustis, kui ma veel kodune olin. Tehinkaks on St. Petersburg stitch ehk siis St. Peterburgi piste. Väga väimalik, et sellel on ka mingi eestikeelne nimetus olemas. Juhendi leidsin internetist ja asusin pusima. Esialgu tegin kaks lihtsat käekeed. Keskel on väiksed lihvitud klaashelmed. Seemnehelmed on mõnudalt matid ja kerge violetse vikerläikega. Tegelikkuses mitte nii sinised kui pildid. Tundub, et see on üks nendest värvidest, mida on väga raske pildile saada. Käekeed on väga mugavad, mõnusalt pehmed käe ümber. Ja sobivad väga hästi igapäevaseks kandmiseks.

Veidi hiljem proovisin sama pistet kahte värvi seemnehelmestega. Pärliteks on Matsuno 8/0 suurusega seemnehelmed ja keskel 4 mm lihvitud Tšehhi klaashelmed. Matsuno matid helmed on hästi mõnusad, siidise läikega.
Mulle endale meenutab see käekee värvide poolest kangesti paabulindu.

Tasapisi ikka toimetan

Jälle on jäänud väga pikk vahe siia kirjutamisega. Aga toimetanud olen ma vahepeal päris kenasti. Eelmises postituses näha olnud üllitis on veidi edasi erenenud - tegemist on tõesti kindaga, Ravelryś surfates on märksõnaks Guinevere.

Aga nagu minu puhul tavaline, on mul ikka kümme asja korraga töös. Vahepeal olin lapsega haiguslehel ja paar päeva kodus ning siis sai paar paari randmesoojendajaid kootud. Nn. toorikud on valmis, nüüd vaja veel veidi kaunistusi lisada. Üks paar sai täna õhtul heegeldatud lilled ja organzapaelast lipsud külge ning on selline.

Väga mõnus pehme lõng, 25 % alpakasisaldusega. Ja värv on päevavalgel mõnusalt tume meresinine.

Ühed pikad suure uhke palmikuga randmekad on ka kootud, aga nendele on plaanis pärleid peale tikkida. Et ikka edevam oleks:)

Ja kuna talve lähenemist on õues juba tunda, siis on lapsel soojemat mütsi vaja. Sellega on ka algust tehtud. Müts tuleb värviliste nuppudega, sest lapsel oli kindel soov, et tema tahab ka mummumütsi. Emmel ju on. Lapse oma tuleb küll veidi teise disainiga.

Kuna kolmeaastane tütar on igasuguste toimetamiste juures suur abiline, eriti köögis, siis õmblesin talle pisikese põlle, et küpsetamisel pluusi kõht jahust puhtaks jääks. Uus põll on juba ka sisse õnnistatud. Esimese hooge rullis ta kohe suure hooga terve ahjuplaaditäie õunapirukaid (nn. puruvanakesi). Hetkel põllest head pilti ei ole, seda näitan järgmisel korral.

...

Üks nö piilupilt siis pooleliolevast kudumisest ...

Aga nüüd on vaja toit kiiresti valmis teha ja siis lasteaeda koosolekule joosta. Täna on mul plaan teha kukeseenepirukat ja seenelasanjet. Nädalavahetusel käisin maal vanaema juures seenel ja avastasin üllatuseks sealt lehterkukeseeni, mida ma varem seal näinud ei ole, ilmselt ei ole osanud tähele panna. Aga nad on nii lahedas, pika rohu sees, ilusad pikad oranžid jalad. Nüüd prooviks siis pirukat teha. Ja homsest on jälle tööleminek, siis mõtelsin, et teen ühe vormitäie lasanjet ka valmis, siis saab paaril õhtul söögiga veidi kiiremini ja lihtsamalt.

Üle pika aja paar päeva kodus

Olen olnud nüüd paar päeva lapsega kodus, kuna nagu ikka, liiguvad lasteaias ringi erinevad viirused ja eks nad liiguvad ikka lapsi mööda. Tegemist oli siis mingi palavikuviirusega, mis õnneks möödus kiiresti. Aga minul kohe näpus sügelesid, kui oli võimalus terve päev kodus olla ja veel toas.

Ja võtsin siis ette netist tellitud Richard Bertinet raamatu "Dough" ja asusin aga tainast viskama-venitama, nagu tema pärmitaigna tegemise meetod ette näeb. Ühes varasemas postituses on ka link ühele videole. Tegi valmis ühe portsu tavalist valget pärmitainast ja vormisin sellest seesamiseemnetes rullitud saiapulki (raamatus breadsticks) ja kaks lahtilõigatud paquette´i. Need on tõeliselt efektsed nt külaliste tulles lauale panna ja igaüks saab siis endale sealt otsast tükikese murda. Ja välja nägid nad siis sellised. Saiapulgad said ikka tõeliselt pikad, üle terve ahjuplaadi. Oleks võinud võib-olla veidi vähem küpsetada, aga küüslaugudipikastmega olid väga mõnusad.

Ja näputööd ikka ka. Ei, mitte viimastel päevadel valmis vuristatud vaid ikka varem alustatud ja jõudumööda siis tehtud. Eelmises postituses kirjutasin, kuidas ma vist kolm nädalat lapsele sokke kudusin. Ja valmis sain!!! Kuidi olgem ausad, kolmeaastase sokid peaks ikka paari päevaga valmis kuduma. Said sellised kirjud, piisavalt tumedad, et saaks vajadusel ka igalpool sokkis ringi joosta. Lõngaks Karnaluksist päris Regia Stretch Color. Nagu sokilõngadel ikka villa ja sünteetika segu. Soonikuosale kudusin väikse palmiku sisse.
Ja sügisel on ju ikka mütsi ka vaja. Sel korral siis selline roosa. Lõnga värvi valis laps ise välja. Ja kuna talvel sai kootud issile üks öökullidega müts, siis meeldis see idee ka tütrele väga. Sellist palmikutega öökulli kudumist kohtasin esimest korda Ravelrys, hiljem olen näinud neid öökulle ka mõnes meie blogis. Lõngaks meriinovillane, vardad olid 3,0. Kui kuskile nööbipoodi satun, siis saavad öökullid ilmselt ka nägijaks:)

Ja praegu on käsin endale sõmikute kudumine, eks näis, millal valmis saavad.

Veel üks lilledega tort

Täna pidasime sõprade ja peredega lapse sünnipäevapidu. Pidu oli Muinasjutu mängutoas. See on üks väga tore koht ja kolm tundi möödusid lausa märkamatult. Lapsed muudkui mängisid, isegi ühtegi riidu ei tekkinud.

Ja kui on sünnipäevapidu, siis peab ju tort ka olema. Ja lilledega. Lillede meisterdamist alustasin juba neljapäeval, reedel siis küpsetasin ja tegin tordi põhimõtteliselt valmis ja täna siis kaunistasin.

Tort oli kolmekihiline. Biskviittaignast kihid, vahele panin Nõmmiku talu vaniljekreemi (superhea vaniljemaitseline ja tõeliselt kreemine kohupiim, mida mina käin Nõmme turult ostmas), millele lisasin veidi želatiini ja viskasin peoga sügavkülmast erinevaid marju.

Peale määrisin vaniljekohupiima ja vahukoore segu, niristasin veidi sulašokolaadi (sulatasin koos vähese vahukoore ja võiga, et šokolaad uuesti hangudes väga kõvaks ei läheks - siis on jube paha torti lõigata) ja siis lilled. Oranžid lilled on ikka suhkrumassist, punased lilled ja lehed Odense martsipanist.

Kook sai päris suur, kokku kulus 3 kg kohupiima - iga kihi vahele 1 kg pluss siis katteks 1 kg. Aga hea oli ka:)
Ja tordi peal käis loomulikult küünal, mille sünnipäevalaps siis ära puhus.

Kõik-kõik on uus septmebrikuus

Kunagi oli selline luuletus. Ja sel aastal kehtib see ka meie pere kohta. Laps hakkas septmebris lasteaias käima ja on seni väga tubli olnud. Ja kuna laps sai täna 3 aastaseks, siis hakkasin mine ise eelmisest nädalast tööl käima. Peale peaaegu et kolme ja poolt aastat on see parajalt suur elumuutus, mis esialgu kõik peapeale pöörab. Ja seda on näha nii siinsetest postitustest, õigemini nende vahepealsest pikast pausist ja ka sellest, et juba kolmandat nädalat koon ma kolmeaastasele lapsele sokke:(

Aga elu on ikka ilus ja magus ka:) Kuskilt tekkis mul juba suvel kindel mõte, et sel aastal teen ma oma tütrele sünnipäevatordile ise kas martsipanist või suhkrumassist lilled. Vaatasin ja uurisin ka juba Youtubist, kuidas nn. gum paste´i isetegemine käib ja kuidas sellest siis lilli teha, aga nii kaugele veel ei jõudnud, et oleks seda kõike ka ise proovinud. Aga siis sattusin Suhkrukunsti lehele ja tellisin sealt endale mõned vidinad ja ühe paki suhkrumassi. Ja asusin katsetama...

Esimese katsetuse tegin mehe õe sünnipäevaks. Lilled lõikasin vormida välja ja vormisin neid siis veidi spetsiaalse voolimispulgaga. Südamikuks on martsipan (Odense roheline figuurimatsipan) ja lilled kujundasin mõned suuremad ja avatud õiega, teised rohkem nuppus. Täpselt nii nagu välja tuli. Fooliumist kortsutatud pesas oli neid hea vormi sättida ja kuivama jätta. Ja kuivasid järgmiseks päevaks kenasti ära. Aga need suhkrumassist õied on üsna õrnad, paaril murdis tordile sättimisega mõni leheserv ära.

Ja tort ise oli sel korral kõpsetatud põhjaga. Varem olen ma teidnud pigem küpsisepühjaga tarretatud torte. Sel korral kõpsetasin toscakoogi põhja (kahest taignaportsust, et paksem jääks) ja lõikasin selle siis kaheks kihiks. Immutasin veidi mahlaga ja vahele panin kohupiima-toorjuustu kreemi. Hulka viskasin sügavkülmast peoga pohlasid ka. Pealt määrisin samuti kohupiima-toorjuustukreemiga ja et tort pealt liiga "lage" ei jääks siis joonistasin sulatatud šokolaadist vigureid tordile peale. Lõpuks lisasin suhkrumassist lilled ja rohelisest martsipanist lehed (ka vormiga välja lõigatud ja siis leherootsud voolimispulgaga peale joonistatud). Ise jäin tulemusega väga rahule:)Ja eilseks sünnipäevaks valmis selline roheline lilletort.

Tort on oma olemuselt rullbiskviit. Et rull kopsakam jääks, rullisin selle nö valest, ehk siis kitsamast otsast alates kokku. Taignaks on tavaline hele rullbiskviidi põhi. Katteks määrisin peale kohupiima-vahukoore-toorjuustu segu, millele puistasin peale erinevaid külmikus olevaid marju - punaseid sõstraid, mustikaid ja mõned astelpajumarjad. Rulli tegin eile valmis ja see seises tänaseni külmkapis. Täna lõikasin rulli veidi lühemaks, määrisin ka rulli peale õhukese kihi seda sama kohupiimakreemi ja katsin rulli martsipaniga. Martsipaniks on jällegi Nõmme turult ostetud ümmarguse tordi katsmiseks mõeldud juba valmisrullitud Odense martsipan. Martsipanikatte peale joonistasin kohupiimakreemiga keerud ja lehed ning kaunistuseks jällegi suhkrumassist lilled. Ja keskele loomulikult küünal, mida ära puhuda.

Laupäeval on ees ootamas veel suurem sünnipäevapidu sõprade ja sugulastega, nii et vaja on veel mõned lilled valmis nikerdada.

Porgand ?!

Jah, selline porgand. Maal vanaema juures kasvavad meil sel aastal sellised lillad porgandid. Ja kuigi välimus võib-olla kõiki kohe sööma ei kutsu, siis maitselt on väga maitsvad, magusamad kui tavalised porgandid.

Kui õde kevadel seemnepaki ostis, siis müüja oli hoiatanud, et neid koos oražide porganditega keeta ei tasu, annavad värvi. Keetnud ma neid oi ole, aga värvi annavad nad küll, ka süües. Kui ikka terve porgandi ära sööd, siis on keel lilla. Tõsi, mitte küll väga kauaks.

Mina proovisin teha lilladest ja oranžidest porganditest segamini sooja salatit. Kuumutamisel andsid lillad porgandid tõesti veidi värvi ja lilla muutus veidi pruunikamaks.

Salati jaoks koorisin porgandid ja tõmbasin siis köögiviljakoorijaga õhukesed laastud. Seejärel sulatasin pannil veidi võid ja kuumutasin porgandeid võis. Veidi hiljem lisasin peeneks hakitud küüslaugu, maitse järgi jahvatatud meresoola ja köömneid. Kuna laastud olid väga õhukesed, siis pehmenesid need kiiresti ja mulle just meeldib, kui väike krõmps ka sees on, ehk siis al dente, nagu köögivilju keetma või hautama peaks. Maitseb hea kohe soojalt, samas võib ka jahtunult süüa.

Ja et talvel ka midagi "krõmpsutada" oleks, siis marineerisin köögivilju. Sellisel kujul hoidist teen sel aastal üldse esimest korda, aga üks porst on juba valmis ja degusteeritud ning teiste poolt heaks kiidetud.

Marinaad:
1 l vett

2 spl meresoola

1,5 spl suhkrut

1 spl äädikat

Purki (ca 500 ml purki) 5-6 tera musta pipart

1-2 mustsõstralehte

tilliõisikuid

1-2 küüslauguküünt

väike jupp mädarõikajuurikat

Köögivilju - porgand, lillkapsas, kurk, paprika ...

Esmalt panin igasse purki ülal loetletud maitsetaimed ja -ained. Siis lisasin keevasse vette soola ja suhkru ning keetsin selles vees tükeldatud porgandi ja lillkapsa veidi pehmemaks. Siis panin purkidesse segamini keedetud porgandi ja lillkapsa ja toored kurgi- ja paprikatükid. Seejärel lisasin keevale marinaadisegule äädika ja kallasin keeva vedeliku purkidesse köögiviljade peale. Siis kiiresti kaaned purkidele peale ja purgid paksu ja sooja teki sisse ca 24 tunniks "järelvalmima". Ja ongi valmis.

Nagu ikka marineeritud hoidiste puhul peaks enne maitsmist umbes nädalakese seisma, siis on kõik maitsed korralikult segunenud.

Vanaema purukook ja roosa ussike

Eile saime endale pika ootamise peale uue köögimööbli. Enne jaanipäeva katki läinud kanalisatsioonitoru tõttu olime me sellest ajast ilma köögimööblita. Et torudele ligi pääseda, lõhkusime oma vana mööbli ära ja otsustasime, et seda enam tagasi ei pane. Kui uus põrand ja sein valmis said, olid meil köögi ainult pliit, laud ja külmkapp. Nõude pesemine toimus vannitoa väikses kraanikausis. Päris tüütu oli see nõudega jooksmine :(
Aga eile pandi uus mööbel kokku ja selle tähistamiseks küpsetasin täna kohe kooki. Tekkis isu purukoogi järele - sellise nagu minu vanaema seda tegi, kui ta veel küpsetamisega jändas. All pärmitaigen, selle peal kohupiim ja moos ja kõige peal puru.
Pärmitaigna tegin R. Bertinet meetodil ja retseptiks kasutasin sellest blogist taigna retsepti. Mina tegin pool kogust, ehk siis umbes:

130 g piima

1/2 pakki kuivpärmi

250 g jahu

30 g võid
20 g suhkrut

5 g soola
1 muna

Taigna tegin videos näidatud viisil ja lasin üle tunni kerkida. Siis mätsisin küpsetusplaadile laiali (sain umbes pool plaati), peale määrisin munaga segatud magusat kohupiima ja vaarika-mustsõstra moosi. Peale rahutasin võist, jahust ja suhkrust tehtud puru. Küpsetasin 200 kraadi juures kuni oli pealt veidi pruun ja kenasti läbi küpsenud.
Ja tulemus siis selline.

Peale R. Bertinet video nägemist oli mul kange tahtmine tema meetodil pärmitainast teha, sest taigen tundus nii pehme ja siidine. Taigna loopimine oli päris huvitav:) aga kangesti kleepus tööpinna külge kinni. Nii puhtaks minu laud ei jäänud. Aga taigen sai hästi ühtlane ja kerkinud taigen oli tõesti väga siidine. Ja valmis koogi põhi oli imepehme. Vähemalt esimese katsetamise põhjal tasub selline taigna loopimine ennast ära.
Kindlasti teen sama tainast ka teinekord, siis juba mingisuguste saiakeste jaoks.

Aga sel ajal kui köögimööblit paika pandi, lükkisin mina pärleid heegelniidile ja heegeldasin ühe ussi. Selline mõnus siiruviiruline ja pehme, saab kenasti sõlme ka keerata (kuigi pikkus on selle jaoks veidi lühike).

Kirju heegelniit ja läbipaistvad 8/0 seemnehelmed. Heegelnõel 1,75 ja 5 pärlit ringis.
Värv jäi pildil väga õige ja on kaelas naha peal väga ilus. Varem tegin samasuguse musta-valgekirju heegelniidiga kee, aga selle kinkisin õele ja pärast vaatasin, et pilti ei olegi.

Kingitus ja viimased maasikad.

Õelapsel oli sünnipäev ja lapse emme arvas, et lapsele võiks kinkida guašid ja värviraamatu. Mina aga värviraamatut ei ostnud. Tegin hoopis ise toreda värvilise kausta, mille vahele laps saab siis edaspidi enda joonistatud ja värvitud pilte koguda. Kaustaks on kontoritarvete poest ostetud tavaline pappkaust, millele on liimitud koopiapaberile joonistatud ja siis välja lõigatud tähed ja pildid. Ja kausta sisse joonistasin värvimiseks pilte.

Ja osa keraamikaringis nikerdatud esemeid on endiselt pildile püüdmata. Siin siis üks hooajale kohane marjakauss. Antud hetkel siis maasikakauss. Oleks nagu tavaline jalgadega kauss, aga...

kausi põhjas on augud sees. Et ei peaks marju nii palju edasi-tagasi kallama, siis saab need kohe samas kausis ära loputada. Ja vesi valgus siis aukudest kenasti välja, nn two-in-one - sõel ja kauss koos.

Muster on vajutatud moonikupardega, lisaks mingi kunstsõnajala lehega vajutatud ja lihtsalt voolimisnoaga lehti juurde joonistatud ja veidi täpikesi vajutatud. Värviks TerraColor´i madalkuumusglasuur Antiikroheline. Et muster glasuurist välja paistaks, tuleb seda piisavalt õhukeselt peale kanda.

Valmis!

Natuke rohkem kui nädal aega tagasi sündis üks tore väike tüdrukutirts, kes sai endale kingituseks sellise roosakirju teki. Tekis on 81 ruutu ja ruudud on omavahel kokku heegeldatud. Lõngaks on Sachenmayeri Micro Bamboo Spray, mõnusalt pehme ja veidi kirjuks värvitud. Tekk on umbes 80 x 80 cm suur.

Serva heegeldasin lihtsa üherealise pitsi.

Veel viimane pingutus ...

Veel üks raamat ja veidi savi ka ...

Seda ei ole küll varem juhtunud, et ma lausa kaks postitust ühel päeval teen, aga istusin siin veel arvuti taga, vaatasin oma pilte ja mõtlesin, et kui juba näitamiseks läks, siis võiks ju kohe rohkem näidata.

Veel üks väike raamatuke, suurusega 10x15 cm. Sisuks valge ja kreemikas koopiapaber. Kaanteks paksem papp ja katteks käsitööpaber. Käsitööpaberit on nii mõnus voltida ja liimida. See on nii mõnus pehme ja kohati tundub, et kui vaja, siis saab nagu riiet venitada, seda muidugi teatud piirini:) Kuna kaan tundus kuidagi lage, siis lisasin kodustest varudest kaks leheskeletti. Ja muidugi oranž atlasspael, mis sellele köitele viimase nüansi annab.

Ja et veel veidi nüansse lisada, siis tegin mõnele lehele "lilleaugud" sisse. Selleks kasutasin sama augurauda, mida eelmise postituse kaardi tegemisel.
Ja savist asju ikka ka. Keraamikaring on küll selleks aastaks läbi (ja karta on, et kuna peaksin sügisel tööle minema, siis minu jaoks on selle toreda asjaga pikemaks ajaks lõpp) aga lõpp oli üsna produktiivne, et allesjäänud savi ära kasutada. Siin siis veel üks võitoos. Järg eelmisele võitoosile, erinevuseks vaid toosi liblikamuster, mis on Tiimarist ostetud templiga vajutatud. Värvitud ikka vaskoksiidiga ja õis toosi peal Terracolori moonipunase glasuuriga.
Ja samast sarjast suhkrutoos. Toos on glasuuritud Terracolori Sandia Neu madalkuumusglasuuriga, lill ikka moonipunasega.

Ja minu orhidee, mille kevadel ostsin, hakkas nüüd uuesti õitsema. Kasvatas õievartele igavesti pikad külgharud ja nüüd on kolme varre otsas õied. Kokku 18 õit.

Lilli ja liblikaid vol 3

Endiselt siis samal lainel. Ja jällegi on selle postitamisega kuidagi väga pikk vahe sisse jäänud. Hetkel on küll ka konkreetne põhjus olemas - meil on kodus köögi kapitaalremont. Nimelt enne jaanipäeva hakkas köögikappide all olev kanalisatsioonitoru lekkima ja uputas alumist korterit. Egas midagi, mees lammutas köögikapid laiali, seoses torutöödega tuli põrand uuesti teha ja kui juba uus köögimööbel ka tuleb, siis võiks ju lae ka uuesti ära pahteldada ja värvida ... ja kuna meil on avatud köök-elutuba, siis tuli juba elutoa poolne lagi ka ära värvida. Ja uues köögis oleks ju tore, kui elektrijuhtmed kuskil seinapeal ei jookse, siis said juhtmed ka seina sisse ära peidetud ... ja nii siis abikaasa puhkus mööduski. Esmaspäeval tuleb tal jälle tööle minna.
Meie oleme lapsega seni maal olnud. Nüüd seisab suurem koristamine ees ja siis saame jälle koju oma asjade ja toimetamist juurde tagasi. Uus köögimööbel saabub küll alles augustis, aga pliit töötab ja eks siis peseme nõusid vannitoas.

Aga nüüd siis asjast ka. Kui me veel kodus olime, siis valmis veel üks väike omaköidetud raamat. Tahtsin proovida õmmeldud köidet ja mõtlesin endale väikse märkmiku teha. Sisuks valge koopiapaber, kaanteks kuskilt saadud mustriline kõvem kartong. Lisaks ilusale mustrile on sellel ka kerge kuldne läige. Ja et kõik märkmed ikka hästi hoitud oleks, siis saab selle märkmiku ka "lukku panna"- tuleb lihtsalt nöör ümber nööbi keerutada ja valmis.

Õmblesin lehed puuvillasele riidele, mille siis kartongile liimisin ja kaante sisekülgedele veel käsitööpaberi ka. Märkmik on üsna pisike, umbes 10x7 cm.Ja üks suviselt lilleline kaart. Lillekujulise augurauaga väljalõigatud värvilised lilled. Õielehed koolutasin vardaotsaga veidi kumeraks, et ruumilist efekti anda. Ja kimbu keskel on osad õied kahepoolse teibiga kinnitatud, see teeb kaardi veelgi ruumilisemaks.
Ja liblikas... sel korral seemnehelmestest. Hoopis teistsugune kui Miyuki Delica helmestest (siin ja siin), aga ka huvitav. Kaelakee paelaks on helmetross, millele lükkisin musti seemnehelmeid.

Ja üks sama tehnoloogiaga kolmnurk ... tegelikult küll pooleks volditud nelinurk ... mõnusalt ruumiliste tiivakestega.
Järgmisel korral siis jälle ...